Essee katku kohta. 600 sõna. Ma püüan viimast lõiku lõpetada, kuid valjenev iiveldustunne takistab mu keskendumist. Kooli raamatukogu klaviatuur; viimased viis aastat olen olnud tunnistajaks tuhandetele tatistele lastele ja nende kakastele näppudele, mis paljalt klahvide kohal tantsides igasugu löga pritsivad nagu vannisoola suitsetanud reivija. Ma püüan vältida klahve E, K, H, A ja T,  mis on kõige enam kaetud pattude glasuuriga, sääraselt, et sümbol udune.  Mul on otsa saanud sünonüümid sõnale katk ning tunnen nüüd kleepuvat sensatsiooni oma näppudel nagu oleks midagi magusat söönud, kuid mind valdab vaid kibedus. Lohutan ennast, et pärast printimist käin duśi all, kus keegi ei näe mu pisaraid. Tund tunni järel tegelen küürimisega, siiski sisimas tean, et isegi liivapaber ei pese tagasi väärikust.

Minu esimene reaktsioon probleemi leidmisel ei ole tavaliselt süüdlase otsimine, kuid seekord osutan kleepunud karvakestega näpu raamatukogutädi poole. Olen mitmel korral olukorrast rääkinud, kuid näen vaid dollareid ja hoolimatust tema silmis. Hakkasin näppe pühkima vastu piibleid, kuid tegemist on vaid sanktsioonidega võitluses riigiga, mille nime ma ei hakka venetama. Raamatukogu üldpilt on laitmatu karmide reeglite tõttu: isegi vee joomine on äärmiselt ebaseaduslik, sest raamatukogul on standardid, kuid kahjuks on neid topelt ja keegi ei kuula mind.  Ma väänan sirgeks maast leitud kirjaklambrit ning tean, mida pean tegema.

Kas nüüd või mitte kunagi.  Istun seljaga tädi poole ning püüan teha nagu trükiks. Mõned õpilased on minuni suunanud uudishimulikke pilke, seega teen käbla. Ma ei lõpeta, kuni olen graveerinud igal klahvi sarvkesta sisse swastika. Kogenum arheoloog suudaks mustuse ristlõike järgi lugeda palju: õpilaste dieet, klaviatuuri vanus, väljasurnud liigid ja personali pohhuism. Loodan, et julgustan muutust, kuid vaadates minevikku, ta pigem kalibreeriks klaviatuuri ümber selle asemel et puhas卍卍卍卍  卍卍卍 卍  卍卍.